MIS ON TERAAPIA EESMÄRK?
Nüüd, kus teraapias käimine ei ole enam tabu, vaid parim võimalus vabaneda häirivatest mõtte- ja käitumismustritest, põlvkondadeülesest emotsionaalsest, käitumuslikust ja traumaatilisest pärandusest, akuutsest stressisümptomaatikast, luua uusi ja heaolu toetavaid harjumusi, leiavad tee teraapiasse aina enam inimesed, kellel on soov saada teadlikumaks oma igapäevaelu mõjutavatest teadvustamata teguritest.
Loen praegu raamatut "Cambridge'i Jungi teejuht"* ja leian siit inspireerivaid sõnumeid, mis kinnitavad imetabaselt minu isiklikku kogemust.
Šveitsi psühhiaater Carl Gustav Jung defineerib Ise (Self) kui psüühilist keset, psüühilise terviklikkuse allikat ja psüühilise tasakaalu reguleerijat. Jung näeb üksikisiku arengut kui järkjärgulist vabanemist ego kontrollist ja siirdumist Ise mõjualasse.
Kui inimese elu esimene pool on tavaliselt pühendatud turvalise aluse loomisele maailmas hariduse, elukutse, perekonna ja isikliku identiteedi abil, siis keskeas terendab kriis, mida Jung nimetab spirituaalseks kriisiks - leida elu mõte.
Selle lahendamiseks ei ole elu esimese poole oskused piisavad. Protsess, milles lastatkse lahti ego tuttavlikest nõudmistest, mõjub kaotusena ning see tunne võib põhjustada võitlust arengu vastu. Kuid psüühe jätkab ikka otsingut. Võitlus võib viia meeleheitesse ja oma senielatu kordamisse, mis tähendab paigal tammumist. Jungi sõnul sõltub nüüd kõik teadvuse avardumisest.
Elu teise poole väljakutse on valmistumine surmaks küsimusi esitaval, otsival ja teadlikul viisil, aktsepteerides nii pettumusega seotud valu, kuid kogedes ka imet, mis ilmneb ühe uuenevate vaimse ja psühholoogilise reaalsusega seotud arusaamade kasvuga.
See elu teise poole teemade avastamine ja igatsus olla terviklik, soov saada tõeliselt iseendaks koos selles peituva reaalsuse ja potentsiaaliga, on aina enam loomulik igatsus ka noortele.
Kogu seda protsessi nimetatakse individuatsiooniks.
Kas sa oled nõus, et teraapiaprotsessi eesmärk ongi kõige selle nähtavaks muutmine, kes me ei ole, kogetu intergratsioon, vabadus meid mitteteenivatest pärandustest peresüsteemis ning liikumine tõelise Iseolemise poole?
*tsitaadid lk 184-185, 2025 a väljaanne
Šveitsi psühhiaater Carl Gustav Jung defineerib Ise (Self) kui psüühilist keset, psüühilise terviklikkuse allikat ja psüühilise tasakaalu reguleerijat. Jung näeb üksikisiku arengut kui järkjärgulist vabanemist ego kontrollist ja siirdumist Ise mõjualasse.
Kui inimese elu esimene pool on tavaliselt pühendatud turvalise aluse loomisele maailmas hariduse, elukutse, perekonna ja isikliku identiteedi abil, siis keskeas terendab kriis, mida Jung nimetab spirituaalseks kriisiks - leida elu mõte.
Selle lahendamiseks ei ole elu esimese poole oskused piisavad. Protsess, milles lastatkse lahti ego tuttavlikest nõudmistest, mõjub kaotusena ning see tunne võib põhjustada võitlust arengu vastu. Kuid psüühe jätkab ikka otsingut. Võitlus võib viia meeleheitesse ja oma senielatu kordamisse, mis tähendab paigal tammumist. Jungi sõnul sõltub nüüd kõik teadvuse avardumisest.
Elu teise poole väljakutse on valmistumine surmaks küsimusi esitaval, otsival ja teadlikul viisil, aktsepteerides nii pettumusega seotud valu, kuid kogedes ka imet, mis ilmneb ühe uuenevate vaimse ja psühholoogilise reaalsusega seotud arusaamade kasvuga.
See elu teise poole teemade avastamine ja igatsus olla terviklik, soov saada tõeliselt iseendaks koos selles peituva reaalsuse ja potentsiaaliga, on aina enam loomulik igatsus ka noortele.
Kogu seda protsessi nimetatakse individuatsiooniks.
Kas sa oled nõus, et teraapiaprotsessi eesmärk ongi kõige selle nähtavaks muutmine, kes me ei ole, kogetu intergratsioon, vabadus meid mitteteenivatest pärandustest peresüsteemis ning liikumine tõelise Iseolemise poole?
*tsitaadid lk 184-185, 2025 a väljaanne