"Arvesta siis sellega, et homme mind enam ei ole," kirjutab üks noor teisele.

"Ma ei saa sellest oma vanematele rääkida, nad hakkavad kohe muretsema!" - nii ütlevad paljud lapsed, kui ka täiskasvanud, kes oma vanematega kõigest, mida nad oma elus parasjagu mõtlevad, tunnevad ja kogevad, rääkida ei saa. 

Muretsedes muutud sa ise abivajajaks ja ei saagi teist abivajajat aidata.

Teekond iseolemisse on nagu sibula koorimine - selles on pisaraid ja raskesti läbitavaid kihte, kuid rõõmu, mida see avastamine pakub, et varjuta ükski pingutus. 

Miks on tänapäeval nii palju üksildust? Kas oma unistuste elu loomine on võimalik? 

Miks on nii, et me teame nii palju, kuid oleme nii vähe?